Kooli ajalugu

Eessõna

Tallinna Tõnismäe Reaalkoolil on aastatepikkune ajalugu, mis saab alguse kaheklassilisest vene koolist. Riigiarhiivi rahvakooli dokumendid kinnitavad, et Reveli linna vene kogukonnal oli alates 1789. Dokumendi koopia. aastast kaks väikest kaheklassilist algkooli. 1873. aastal ühendas Haridusministeerium need üheks kolmeklassiliseks linnakooliks, mille asukohaks sai Mere t. (tänapäeval Pikk t.) 69.

1. jaanuari 1874.a. seisuga oli koolis 69 õpilast ja 5 õpetajat, neist 2 usuõpetajat - õigeusu ja luteriusu.
1889. aastal, seoses juubeliga (100 aastat asutamisest) muutis Vene Riiginõukogu Haridusministeeriumi ettepanekul kooli imperaator Jekaterina II nimeliseks Reveli algkooliks. 24. novembril tähistas vene kogukond pidulikult seda sündmust. Selle nimetusega jätkas kool oma tegevust 1917. aasta sügiseni. Kodanlik- demokraatliku revolutsiooni ajal kaotas kool oma senise nimetuse ja sai numbri.

Kooli sünnipäev

20. novembril 1917. aastal võttis Reveli Linnavalitsus vastu otsuse:
"l. Anda linna algkoolidele numbrilised nimetused, kuna kehtivad nimetused ei ole ajale vastavad ja on keerulised ...

2. Ümber nimetada kõik Reveli linna algkoolid."
Kool sai numbriks 19 ja kandis seda numbrit 76 aastat.

Rahvakooliseadus

Kool jätkas tööd kodanlik- demokraatlike ümberkujunduste tingimustes. Linnavalitsuse hariduskomisjon kaotas vanad koolivalitsusorganid. Kool läks täielilikult riiklikule ülalpidamisele. Viidi sisse tasuta hommikueined, vähekindlustatud õpilased said materiaalset abi.
1920. aasta mais võttis Eesti Vabariigi Valitsus vastu algkooliseaduse, 1922. aastal -keskkooliseaduse. Selle seaduse järgi sai kuueklassiline algkool ühtse rahvakooli esimeseks astmeks. Õppimine selles oli tasuta ja kohustuslik kõigile lastele. Teiseks astmeks sai viieaastase õppeajaga gumnaasium. Gümnaasiumis õppimine oli tasuline ja ei olnud kohustuslik.

Kooli uus aadress

Palju aastaid töötas kool keskaegses hoones, kus ei olnud õppetööks vajalikke tingimusi: väikesed klassitoad, ebapiisav puudulik valgustus, puudus saal kehakultuuritundide ja ühisürituste labiviimiseks.
Kohustusliku ja tasuta õpetuse kehtestamisega kasvas õpilaste arv 369-ni. Kool hakkas tööle kahes vahetuses.
1934. aastal muutus kooli aadress. Linnavalitsus paigutas ta ümber Karu t. 16 Juudi Algkooli hoonesse. Siin said kuueklassilise hariduse igal aastal 40 - 70 õpilast. Koolijuhtidena töötasid neil aastail: I.Roitman (1917-1918), A.Matvejev (1918-1925), D.Seledets (1926-1945).

 

Kooli lõpetajad jätkasid võimaluse korral edukalt õpinguid Vene Gümnaasiumis ja paljudel neist oli aastate jooksul märkimisväärne roll vabariigi ühiskondlikus elus. Nende hulgas Volh ( 1872-1900) ja K.Leinus (1916-1917). L.M. Gordejev (kooli lõpetaja 1931.a.) - majandusteaduste kandidaat, dotsent. Pensionilejäämiseni töötas Kaubandusministeeriumi Projekteerimis-Tehnoloogiainstituudis. J. T. Fomin (kooli lõpetaja 1937.a.) - professor, Tallinna Tehnikaülikooli kateedrijuhataja. V. Jakobs (Kornelius) (kooli lõpetaja 1938.a.) - Tallinna ja kogu Eesti peapiiskop.

Koolil olid oma traditsioonid, tähistati oma tähtpaevi. Pidulikult tähistati jõulusid: kaunistati kuusk, lapsed laulsid, mängisid ja tantsisid selle ümber. Kõik õpilased said väikese kingituse.
Suureks sündmuseks õpilaste elus said kooli näitemängud, mida lavastasid õpetajad J.Vilamova ja M.Janson, näidendi "Rahuingel" autor. Näidendeid ei kantud ette ainult koolis; vaid ka Vene Draamateatri laval ja eesti keeles teatris "Estonia'".. Igal aastal tähistas kool kevadel emadepäeva: lapsed kinkisid emadele lilli, esines lastekoor, loeti luuletusi ja kanti ette naljakaid stseene koolielust.

Jätkates vene kogukonna traditsioone, kes 24. novembril 1889.a. tähistas oma kooli asutamise 100.aastapäeva, võttis kooli pedagoogiline nõukogu 1925. aasta sügisel vastu otsuse: lugeda 24. november kooli sünnipäevaks. Seda päeva tähistati kõigil järgnevatel aastatel kui pidupäeva.

Pidupäevaks kujunes ka õppeaasta lõpetamine. Õpetajad ja vanemate klasside õpilased käisid laevasõidul Tallinna lähel, seejärel korraldati piknik Pirita jõe ääres. Oli kärarikas ja lõbus, mängiti ja lauldi õhtuni.

Sõda ja esimesed sõjajärgsed aastad

Teine maailmasõda muutis kooli elu järsult. 28. augustil 1941. aastal tulid linna saksa väed. Sõjaväeametkond võttis koolihoone oma valdusesse. 19. kool viidi üle vanasse kohta - Pikk t. 69. Ainukese vene koolina linnas oli 19. kool ülepaisutatud ja töötas kolmes vahetuses, tundide pikkust lühendati 35 minutini.

Möödusid kolm sõja- aastat. 22. septembril 1944. aastal lõid Eesti Laskurkorpuse võitlejad koos 8. armee väeosadega saksa väed Tallinnast välja. Kool hakkas tööle esimeste sõjajärgsete aastate rasketes tingimustes. Kaua ei olnud koolil oma hoonet, aadress muutus tihti: Pikalt tänavalt Laiale, sealt 2. keskkooli ruumidesse, siis ajutiselt Hariduse t. 8, kuhu 19. Kool jäi kuni 1960. aastani.
Kooli sisustus oli väga tagasihoidlik, ei jätkunud õpikuid ja õppevahendeid. Kool töötas neil aastail tütarlastekoolina.

Seitsmeklassilisest koolist keskkooliks

1945. aastal laskis kool esmakordselt välja 7-klassilise kooli lõpetajad. Algas uus periood kooli elus - see sai õiguse olla keskkool. 1948. aastal lõpetas esimene lend keskkoolilõpetajaid. Keskhariduse said 19 õpilast, aasta pärast - 26. Lõpetajate hulgas oli Svetlana Ulitina, meie kooli õpetaja.

1955. aastal sai koolist segakool, see tundus uus ja ebaharilik. Õpetajad ja õpilased olid erutatud ja ärevil, arutati, mida toob nende ellu poiste ja tütarlaste õpetamine ühes koolis.

Kooli 1958.a. lõpetanud Marina Gavrilova (Belinson) mälestustest: " l. september, õppeaasta esimene päev. Ärevuse ja uudishimuga ootasime poisse oma klassi. Pidasime neid alati võrukaelteks. Räägiti, et nad isegi ei pese ennast iga päev. Ja äkki istuda ühes pingis. Esimestel päevadel jäime kõiges poistele alla. Koridorides käisime paarikaupa, koolivormis, rääkisime vaikselt. Aga väga ruttu muutusid meie "naistekooli" käitumisreeglid. Selgus, et koridoris võib tormata poistest maha jäämata, kiusajale võib vastu hakata. Ja kui oma jõust jäi vaheks, tulid teised tüdrukud appi, ajasid vallatleja kaugemasse nurka, korrapidaja-õpetaja silma alt ära ja hakkasid "kasvatama". See oli nii huvitav. Peagi veendusime, et poisid on head sõbrad".

1960. aastast viidi koolis sisse polütehniline tööõpetus. Märgatavalt suurenes 9-ndate klasside arv (need täitusid 8. ja 32. 8-klassilise kooli lõpetajatega). Tulid uued õppeained ja tootmispraktika. Sisustati elektrotehnika, joonestamise, masinakirja ja stenograafia kabinet. Seejärel läks kool täielikult üle kabinetisüsteemile. Paljud õpetajad kujundasid loominguliselt ja suure armastusega oma kabinetid.

Linnaülevaatusel märgiti parimate hulgas ära matemaatikakabinet (õpetajad N.Kunshina, T.Potapova), füüsikakabinet (õpetaja T.Beloussova), geograafiakabinet (õpetaja A.Kontorina), algklasside kabinet (õpetaja V.Karpenko), kodumajanduse kabinet (õpetaja M.Rozenshtein) ja stenograafia kabinet (õpetaja T.Kopõltsova).
Kool paistis alati silma kõrge õppeedukuse ja suure kõrgkoolidesse astujate arvu poolest. Täna on Tallinna Tehnikaülikoolis veel gruppe, kus kuni kolmandik üliõpilastest on meie lõpetajad. Kooli õpilased võtavad igal aastal osa ülelinnalistest, vabariiklikest ja piirkondlikest aineolümpiaadidest, kus on saavutatud auhinnalisi kohti. Üleliidulistel matemaatikaolümpiaadidel said A.Ratskas (1972.a.) ja A.Tavet (1976.a.) esimese järgu diplomid, vabariiklikul olümpiaadil sai Aleksandr Volja 1991.a. III järgu diplomi. Paljud kooli vilistlased peavad 19. keskkooli oma perekonnakooliks, siin õpivad nende lapsed ja lapselapsed. M.Gavrilova (Belinson) mälestustest:

"Meie suurearvulisest perekonnast oli 12 inimesel õnn õppida 19. koolis. Esimeseks õpilaseks oli aastatel 1921-1924 minu tädi. 19. keskkoolis saime keskhariduse mina, minu abikaasa ja meie lapsed, aga Z.Tarassenko oli meie jaoks "perekonnaõpetaja" .

19. koolis on õppinud Gordejevite ja Pavlovite kolm põlvkonda. Möödunud aastate lõpetajad meenutavad suure tänutundega oma kooli, õpetajaid Z.Tarassenkot, A.Skvortsovat, L.Filippovat, A.Kontorinat, J.Kunshinat, T.Beloussovat ja paljusid teisi. Ninel Zavarzina (1978.a. lõpetaja, arst) meenutab:
"Selja taga on pikad õpinguteaastad. Ja pole päeva, mil ma poleks mõelnud oma koolile, kus möödusid 10 aastat minu elust, mõelnud mulle kallitele õpetajatele, kes õpetasid igaüht meist olema Inimene maa peal". Aleksandr Tearo (1985.a. lõpetaja):

"Kooliaastad… Mis jääb neist kõige rohkem meelde? Muidugi õpetajad, kes võtsid meid vastu kooli üksel 1975. aastal ja saatsid suurde ellu 1985. aastal. Aga kõige rohkem on meelde jäänud õpetaja Mihhail Gussevi tunnid. Praegu õppides instituudis, meenutan tänutundega kõrgema matemaatika matemaatilise analüüsi tunde.

Stamer Belnor Game Club SK-Budo