Sel nädalal toimus üsna ootamatu uusaastatervituste vahetus TTRK õpilaste ja Harkivi erivajadustega laste kooli nr 12 õpilaste vahel. Kõik algas sellest, et endine Harkivi elanik Anželika Ibrahimova, kes elab praegu Leedus, osales 2025. aasta oktoobris Erasmus+ haridusprojektis, kus ta tutvus projekti osalisega Eestist – TTRK õpetaja Igor Kalakauskasega. Uusaasta ja jõulupühadele eelõhtul pöördus Anželika kõigi poole, kellega saatus oli ta Tallinnas kokku viinud (meenutagem, et need olid seitsme riigi esindajad), palvega toetada nimetatud kooli õpilasi.
Need, kes vähegi jälgivad olukorda seoses Venemaa rünnakuga Ukrainale, teavad, et peaaegu igal ööl toimuvad Ukraina linnade pommitamine raketite ja droonidega. Linn Harkiv, mis asub vaid kolmekümne kilomeetri kaugusel Venemaa piirist, ei ole siin erand. Kool nr 12 sai Venemaa rünnaku osaliseks 2022. aasta juulis, hoone kannatas märkimisväärselt selle pommitamise tagajärjel, samuti hilisemate rünnakute tagajärjel. See ei takistanud aga õppeasutuse tööd, kus õpivad muide nägemispuudega lapsed.
Lisaks on Anželika Ibrahimova asutaja ja juht Kharkivis loodud ühingus „Asteriks” – noorte vabatahtlike organisatsioonis, kuhu kuuluvad keskkooliõpilased ja üliõpilased. „Asterixi” liikmed aitavad puudega lapsi Harkivi ja selle piirkonna internaatkoolides. Spetsiaalne kool nr 12 on üks internaatkoolidest, mille õpilased ei saanud evakueeruda, paljud jäid rindeäärsesse linna.
Igor Kalakauskas salvestas 4. detsembril 3. klassi õpetajate Alla Vares, Olesya Ofitserova ja Ella Polovintšjuki toel TTRK 3. klassi õpilaste uusaastatervituse Harkivi kooli 3. ja 4. klassi õpilastele. See videoklipp avaldati Youtube’is ja link sellele saadeti Ukrainasse. 8. detsembril nägid need, kellele meie 3. klassi õpilased pöördusid (ja need olid isiklikud pöördumised igaühele 15 õpilasest), seda videot ja ei saanud jätta vastamata. 9. detsembril nägid TTRK õpilased vastuseks saadetud videokaarti Harkovist.
Eetilistel kaalutlustel ei pea me asjakohaseks anda otselinki mõlemale videole, vaid pakume vaid ekraanipilte. Kuid peame vajalikuks märkida, et spontaanselt toimunud õnnitluste vahetamise eesmärk oli tekitada Eesti kooliõpilastes seda, mida tavaliselt nimetatakse empaatiaks. Teame, et paljud neist, kes neid videoid vaatasid, ei suutnud pisaraid tagasi hoida – nii siirad olid laste emotsioonid nendes videotes.
Me kõik teame ühel või teisel määral sõja õudustest, mis on kestnud juba peaaegu neli aastat. Kuid sageli unustame, et see ei puudutanud ainult sõjaväelasi, vaid ka tavalisi inimesi. Eriti rängalt tabas see lapsi, kes kaotasid oma lähedasi ja olid sunnitud kodukohast lahkuma. Meie koolis õpib peaaegu igas klassis Ukraina pagulaste lapsi. Seetõttu võib seda videovahetuse lugu pidada inimlikkuse õppetunniks.
Soovime avaldada tänu mitte ainult TTRK õpetajatele ja õpilastele, vaid ka meie õpilaste vanematele, kes aitasid lastel leida õiged sõnad.